Tänaseks olen Pariisitar olnud täpselt 22 päeva. Ja koduigatsust veel ei ole. Olen lisaks koolile ja igasugustele seltskondlikele sündustele harrastanud oma sihituid ringihulkumisi. Üks nendest kujunes isegi 5h pikkuseks jalutuskäiguks!! Tegin küll lõunapausi, aga põhimõtteline päeva märksõna oli ikkagi hulkumine.
Ja vahepeal, nii hulkudes kui muul ajal, käib aeg-ajalt mõte peast läbi, et ma ei suuda uskuda, et ma olen Pariisis ja, et see on üks iseloomuga linn... Isegi hommikune koolitee - senini ei ole olnud päeva, kus ma ei oleks midagi uut ja ägedat avastanud. Pean silmas just arhitektuuri...ja inimesi.
Ja tänu Eliasele, mo suurepärasele võõrustajale, kellele ma olen ilmselt elu aeg kõige eest võlgu, hoolitses ja hoolitseb mo eest väga hästi. Tänu talle olen saanud teha ja näha palju sellist, mis paljudel teistel rv tudengitel 101% kindlasti tegemata-nägemata jääb...Ja päris pariislase elu ei ole kidndlasti see, mis enamus kooli kolleege elab... Ja see ei tähenda, et kumbki ühest parem või halvem oleks, eks mõlemal ole omad head ja vead ja eeldused ja tagajärjed... should be clear without me pointing it out. Igal juhul, minu elulõpu + 3 generatsiooni peale mind, me täname kõik Eliast.
Aastavahetus möödus klubis, ilutulestikku ei näinud. Ja hiljem selgus, et seda ei olnudki. :) Niiet oma klubiga jäin rahule. Väga lõbus oli ja siiani tantsukingadel kontsad vahetamata. Jeei. :)
Nalja ka: oma esimesel nädalal siin, käisime neljapäevasel päeval väljas. Udupeenes hotellis champagne'i joomas ja lõpetasime Eesti Taco moodi kohas, et natukene süüa.. Pariisi moodi afterparty snäkk Taco-laadses kohast tähendab Moet'i joomist burgeri kõrvale. Üllatus nr üks. :) + selles kohas, oli ilmselge narkojoobega teenindaja meesterahvas, keda by mistake kohtasin oma 5-tunnise jalutuskäigu lõunapausi ajal. Mõtlesin, et jube tuttav. Aga, kui suur on tõenäosus, et sa kohtad kedagi suvalist suvaliselt suvalises kohas, kohas, kus elab 8 mln inimest ja igapäevaselt külastab linna veel ubes 2 mln turisti ja 40% kõikidest nendest inimestest, kes parasjagu samas linnas on, on samal ajal maa all metroos ja kui sa tunned-tead kokku linnas umbes 30 inimest (ja neist 20% on asiaadid, kes niikuinii on esimeste kohtumiste ajal samanäolised).... aga võta näpust. Nägin sama narkomaanteenindajat. :D Isegi Bonjour'itasime üksteist.
Teine veider lugu oli siis, kui metrooga sõitsin ja minu peatuses oli kiilanev keskeas meesterahvas, kes õlerahvastatud metroos sattus minu ette seisma... Tal oli selline soeng, et kui külgedelt oleks juuksed pikemad olnud, oleks saanud need üle pea kammida, nagu see röve asi, on, mida tehakse. Aga seda ponud, oli nii, et see kiilanev pealagi ja väga hõredalt turris karvakesi. Mõtlesin, et huvitav, kas tal naist ei ole, kes ütleks, et see on kohutav ja fui-disgusting...ning, oma metroo peatuses oli suuuuurel reklaamil sama tüüp....oma kehva soenguga...fotolt olid isegi tema harvad karvad näha. Tegin pilti ka, aga tehnilistel tingimustel ei ole võimalik seda praegu lisada. Onu tegeleb teatriga. ...kultuuriinimestele on teatavad asjad lubatud, seda ma tean, aga kas ka Pariisis?
Seda ma teadsin ennegi, et metrooga sõidavad hirmsad inimesed ja neist paljud ei tohiks kunagi päevavalguse kätte tullagi... ent, nüüd kui mul on oma-oma mini kodu (117 Boulevard Voltaire, Paris, 75011), olen siin juba 3 ööd olnud, siis olen pidanud metrooga rohkem sõitma ja true that - kellel on oma tantsupidu, kellel oma laulupidu, kellel oma ilusalong...kellel misiganes passiivne haigushoog...kes niisama haiseb ja taustaks maitsekalt riietatud ja ehitud vanemad ja nooremad daamid ning šikid härrased. Mujal nii hirmsaid inimesi vist ei näegi, kui metroos. Aga jaa, nii on küll, et ükski sõit ei ole igav. Juba see vaatlemine on huvitav... mõelda, mis elu neist keegi elab...
Mis veel. Kool. Selleks ma ju siin olen. :) Huvitav on ja väga rahvusvaheline ja äriline. + pigem kogemuspõhine ja selline, kus sunnitakse ise mõtlema, mitte teooriad ja ainult raaatud, millega ma pigem harjunud olen. Ja väga palju presentatsoone. Need on minu jaoks alati ebameeldivad olnud, ja nüüd ongi võimalus ennast sellest küljest arendada ja esinemisenesekindlust kasvatada (mis oli muide ka minu üks kooli mineku arengueesmärke). Ja siin nad plaksutavad peale igat ettekannet, mis on lihtlabane, ent jätab mulje, nagu oleksid väga hea olnud. Positiivne.
Loengutes on valdavalt 2/3 ja rohkem kohalikud. Väljaarvatud prantsuse keel algajatele loengus. :D
Tegelikult, tuli meelde, esimene, "wtf" oli aastavahetusel. Läksime mo roomie sõprade poole õhtusöögile ja pärast klubisse.. Nii, aga nende juures keegi ei võtnud oma välisjalanõusid ära. Ma oleksin tahtnud seda teha, sest mul oli nii palav. :D ... aga läksin vooluga kaasa... + keegi ükskord rääkis...ma ei mäleta kes ja kus, aga lugu oli selline, et keegi daam viis jõuluks oma itaallasest peiku koju. Eesti traditsioonilisse perre, õhtusöögile ja neil oli jalanõude intsident - peiku keeldus oma jalanõud jalast ära võtmast, kuna need moodustasid tema outfitiga terviku. :) Eestlaslikust vaatevinklist tobe, ent I'm getting there to get it. :) What about you? On loogiline?
Prantslaste ja pariislaste kohta olen kuulnud, et nad on arrogantsed ja ebameeldivad. Lükkan ümber. No nii palju kui ma siin kohalikega lävinud olen, pole ette tulnud. Lisaks, pigem on nad abivalmid ja toredad. Ja neile läheb peale sarkastiline huumor! (WIN!)
Praegu kõik! Varsti panen oma uue kodu pildid teile vaatamiseks ja imestamiseks (täna skypes, näitasin Tupsule oma kodu, ta tõi võrdluseks selle, et elan meie keemia WCs...go figure). :) Ja oma tööotsimise saagast kirjutan ka peagi. Haha. ( võtke viimast "haha"'d kui pinge kruvimist).
Bisous! (Liina, mis tähendab "kisses").
No comments:
Post a Comment